Minu Kreeta

Seekord tuleb juttu Minu-sarja raamatust “Minu Kreeta”, mitte ei hakka ma heietama enda kogemustest Kreetal. Neid saab lugeda siin. Niisiis, rohkem kui aasta pärast Kreeta külastamist oli mul aega ja viitsimist lugeda läbi Minu-sarja kuuluv raamat “Minu Kreeta”. Ma mäletan, kui olime eelmine aasta emaga Tallinna lennujaamas, ootamas lendu Kreetale, kui ema võttis selle raamatu kotist välja. Olin just lugenud raamatut “Minu Kreeka”, kui mul polnud aimugi, et “Minu Kreeta” üldse eksisteeribki. Ema siis luges selle raamatu Kreetal olles paari päevaga läbi ja ma nägin, kuidas tal polnud mahti raamatut käest ära panna – igal võimalusel luges paar peatükki. Ja kui ma nüüd ise seda lugema hakkasin, siis kordus sama asi – raamat oli nii põnev ja hästi kirjutatud, et aina lugesin, tahtmata raamatut naljalt käest ära panna. Mulle meeldis see Minu-sarja raamat rohkem kui ükski teine sellest sarjast loetud raamat, PALJU rohkem.

Autoriks on siis Jaana Albri, kes ei kannata ühel hetkel enam Eesti põhjamaist kliimat välja ja otsustab Eesti tolmu jalgadelt pühkida ja sooja kliimaga Kreetale õnne otsima minna. Kuigi alguses on tal suuri raskusi sobiva töö leidmisega, leitab ta lõpuks ka Kreetal kontoritöö ja abiellub ning saab lapse kohaliku mehega. Loomulikult kirjeldab ta seda, kuidas mehe sugulased ta omaks võtsid ja milliseks kujunes tema Kreeka pulm. Ütleme nii, et filmis “Minu pirakas Kreeka pulm” ei liialdatudki näidatuga. Mulle meeldis, et autor ka oma isiklikust elust kirjutas ja ma igatsengi Minu-sarja raamatutes seda, et autorid kirjutaks rohkem oma isiklikust elust, mitte ei kirjeldaks ainult kohalikku riiki ja rahvast. Viimast oli ka selles raamatus rohkelt kirjeldatud. Raamatute “Minu Kreeka” ja “Minu Kreeta” põhjal on mulle ilmselt igaveseks mällu sööbinud järgmised faktid Kreeka kohta:

  • Kreeklased ei ole laisad. Võib-olla avalikus sektoris on, aga erasektoris töötavad kreeklased eriti turismihooajal suures palehigis.
  • Kreetalased erinevad Kreeka mandrirahvast samamoodi nagu saarlased Eesti mandrirahvast. Kreetalased ei võta mujalt tulnud kreeklasi naljalt omaks ega kutsu kergekäeliselt oma koju külla.
  • Poliitika huvitab kreeklasi sama palju kui eestlasi, seda eriti kriiside ajal.
  • Irakleio lennujaam, kus ma ka ise olen lendu oodanud, on au kuuluda Euroooa 5 kõige halvema lennujaama hulka. Ei saaks öelda küll, et seda lennujaama nt Londoni Standstedi lennujaamaga kuidagi võrrelda saaks. Pisike, rahvast täis, umbne ja poode-kohvikuid ülivähe.
  • Kreetalased on näiliselt üks hirmus lahke ja soe rahvas, kuid isekeskis kade, kitsarinnaline ja häirivalt otsekohene. Küsimused palga või üüri kohta on tavalised. Samuti kommentaarid ülekaalu või üleliigsete punnide kohta. Rääkimata seksistlikest naljadest.
  • Kreeklastele pole vein eriline alkohol. Ja neile meeldib õhtustada ja veinitada tundide viisi. Lõpuks tahavad kõik kõigi arvet maksta, mitte ei maksa igaüks enda arvet. Nii on kerge kreeklasi turistidest eristada.
  • Oliivid ja lambad on A ja O.
  • Beebiga ei käida väljas jalutamas. Sihitult vankiga jalutavat ema vaadatakse kui imbetsilli.
  • Nimepäeval on suurem osatähtsus kui sünnipäeval.
  • Kreekas näeb palju hulkuvaid koeri ja kasse, sest kreeklasi ei huvita loomad, kellest pole reaalset kasu.

…Ja neid huvitavaid fakte kreeklaste ja kreetalaste kohta leiab nendest raamatutest kuhjaga.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s